Arusha rahulepe
|
See artikkel räägib Rwanda rahuleppest; Euroopa Majandusühenduse ja kolme Aafrika riigi lepingu kohta vaata artiklit Arusha leping |
Arusha rahulepe on 4. augustil 1993 Tansaanias Arushas alla kirjutatud rahuleping Rwanda presidendi Juvénal Habyarimana ja Rwanda Isamaarinde esindajate vahel.
Lepinguni viisid neliteist kuud kestnud kõnelused, mida vahendasid Tansaania valitsus, Aafrika Ühtsuse Organisatsioon, Prantsusmaa, Belgia ja Ameerika Ühendriigid. Leppe eesmärk oli lõpetada kolm aastat kestnud Rwanda kodusõda, mille käigus oli hukkunud umbes 10 000 inimest. Leping pidi lõpetama ka 20 aastat kestnud hutude ainuvalitsemise, andma tuhandetele tutsi põgenikele võimaluse koju tagasi pöörduda ja viima demokraatliku valitsuse moodustamiseni.[1]
Isamaarinde olid moodustanud Ugandas eksiilis elavad tutsid ja seda toetasid paljud mõõdukate seisukohtadega hutud, kes olid omakorda opositsioonis valitseva presidendi juhitava Rahvuslik-Revolutsioonilise Arenguliikumisega. Presidendi toetus oli ka varasemate toetajate hulgas kõikuma löönud, osalt seoses majandusprobleemidega, mille tingis kohvihinna langus maailmaturul. Juba juunis 1991 oli Habyarimana olnud opositsiooni ja lääne üldsuse survel sunnitud ainupartei võimu tühistama. Aprillis 1992 oli ta moodustanud koalitsioonivalitsuse.[2] Habyarimana andis endale aru, et kodusõja lõppemise lootus jäi üha väiksemaks, seega nõustus ta rahvusvahelise surve tagajärjel läbirääkimistelaua taha asuma.[1]
Rahukõnelused
[muuda | muuda lähteteksti]Rahukõnelusi alustati Arushas juunis 1992. Esimene eesmärk oli kehtestada püsiv relvarahu, et luua usaldus kõneluste osapoolte vahel. Relvarahu järgi jäid kummagi poole haldusse need alad, kus nende võim allkirjastamise hetkel kehtis. Rwanda Isamaarinde võimu alla jäi üksnes kitsas maariba riigi põhjaosas. Kahe poole valduste vahele loodi demilitariseeritud puhvertsoon, kus valvasid Mali, Nigeeria, Senegali ja Zimbabwe väed.[1]
Kõneluste teist vooru alustati augustis 1992. 18. augustil kirjutasid pooled alla protokollile, millega lubasid järgida seadust, lähtudes rahvuslikust ühtsusest, demokraatlikest põhimõtetest ja inimõiguste austamisest. Protokolli eesmärk oli luua alus esialgsel võimu jagamisel põhineva valitsuse loomisele. Et ka Habyarimana valitsus ei olnud üksmeelne, püüdsid presidendi hutudest siseoponendid eesotsas peaminister Dismas Nsengiyaremyega tema jalgealust õõnestada, asudes koostööle isamaarindega. Kõneluste jätkamine hakkas sügisel venima, sest valitsus ei jõudnud isekeskis kokkuleppele enda ametlikes seisukohtades, millega kõnelustele minna. Lisaks siseopositsioonile ründasid Habyarimanat nii hutuäärmuslased, kes süüdistasid teda kokkulepluses tutsidega, kui ka mõõdukad hutud, kelle arvates kasutas ta venitamistaktikat.[1]
Kui taas laua taha asuti, selgus, et peamised erimeelsused poolte vahel puudutasid üleminekuvalitsuse moodustamise põhimõtteid ja presidendi rolli. Isamaarinde esindajad tahtsid demokraatlike valimisteni ametisse nimetatava valitsuse moodustada uute reeglite järgi, valitsus aga tahtis lähtuda 1991. aasta põhiseadusest ja senisest koalitsioonist.[1]
Tänu vahendajatele jõuti kompromissile, mille järgi Habyarimana jääks küll üleminekuperioodiks presidendina ametisse, kuid loovutaks suure osa oma võimust peaministri juhitavale valitsusele. Üleminekuvalitsuse ülesandeks seati demokraatliku riigikorra sisseseadmine, sisejulgeoleku tagamine, vaenupoolte lepitamine, põgenike kojutoomine ja sõjajärgse ülesehituse ettevalmistamine. Samas ei nähtud ette nende eesmärkide saavutamise abinõusid.[1]
Kui kõnelused novembris jätkusid, tekitas vaidlusi valitsusliidu nõudmine, et üleminekuvalitsuses peaks osalema ka äärmuslike vaadetega hutude Revolutsiooni Kaitsekomitee. Isamaarinne seda ei pooldanud, tuues põhjenduseks, et kaitsekomitee ei ole partei. Isamaarinde seisukoht jäi peale. Selle peale otsustas Revolutsiooni Kaitsekomitee leppest lahti öelda. Presidendi arvates pooldas leppega plaanitavat võimujagamist ruandalaste vähemus ja otsustajate hulgas oli liiga palju osapooli, kellel puudus mandaat. Lahkhelid andsid äärmuslastele ettekäände vägivallaks ja jaanuaris 1993 ründasid valitsusväed tutsisid ja mõõdukaid hutusid, nõudes juba sõlmitud lepete tühistamist. Relvarahu oli lõppenud ja Isamarinne vastas omakorda rünnakutega. Katkes ka juba kujunema hakanud liitlassuhe tutside ja mõõdukate hutude vahel.[1]
Lepingu allakirjutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Vägivalla taaspuhkemisest hoolimata istusid pooled tänu Tansaania lepitusele maikuus uuesti kõneluste laua taha. Püüti paika panna tulevase armee koosseis ja sõjaväeliste ametikohtade jagunemine. Lihviti ka põgenike tagasipöördumise ja võimu ülemineku üksikasju. Habyarimana püüdis mitmesugustel ettekäänetel leppe sõlmimist edasi lükata, kuid pidi lõpuks järele andma. President Juvénal Habyarimana ja Isamaarinde esimees Alexis Kanyarengwe kirjutasid leppele alla 4. augustil 1993.[1]
Leppe sõlmimisele järgnenud sündmused
[muuda | muuda lähteteksti]Leping nägi muu hulgas ette ÜRO rahuvalvejõudude UNAMIR-i kohalviibimise Rwandas kuni olukorra normaliseerumiseni. Hutuäärmuslaste propagandalehe Kangura arvates oli UNAMIR-i eesmärk tutside võimu kindlustamine, samas peeti rahuvalvajaid aga argpüksideks, kes võitlusse ei sekku.[3]
6. aprillil 1994 sai president Habyarimana Tansaania kõnelustelt saabuv lennuk Kigalis maandumisel raketitabamuse. Kõik pardalolnud hukkusid. Süüdlasi teada ei saadud, kuid valdavalt on tapjateks peetud presidendi hutuäärmuslastest ihukaitsjaid. Riigiraadios aga süüdistati õnnetusele järgnenud hommikul Isamaarinnet ja UNAMIR-i.[3]
Äärmuslased said ettekäände kättemaksuks ja alustasid kohe Arusha lepet pooldanud mõõdukate hutude tapmist. Esimeste seas tapeti peaminister Agathe Uwilingiyimana. Arveteklaarimisest sai alguse Rwanda genotsiid.[4] Samal päeval alustasid sõjategevust Arusha leppe järgi Kigali lähedale paigutatud Isamaarinde väed ja Rwanda armee vastas omakorda rünnakuga. Kodusõda puhkes uue hooga.[5]
UNAMIR-i missioon Rwandas kestis oktoobrist 1993 kuni märtsini 1996.[6] Rahvusvahelisete vägede esialgne ülesanne oli muu hulgas turvalisuse tagamine Kigalis, järelevalve relvarahu, puhvertsooni loomise ja demobilisatsiooni üle ning demineerimise ja humanitaarabi korraldamine. Pärast vaenutegevuse puhkemist 1994. aasta aprillis muudeti ja täiendati vägede mandaati mitu korda. UNAMIR-ile anti muu hulgas ülesanne tegutseda vaenupoolte vahemehena ja tagada kaitset otsivate tsiviilisikute turvalisus.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 David Wage and Lois Haigh. A Case Study on the Arusha Peace Agreement, Florida Conflict Resolution Consortium
- ↑ Martin Meredith. "The Fate of Africa", ISBN 1586482467, lk 485–523
- ↑ 3,0 3,1 Peik Johansson. "Kuolema Ruandassa", Helsinki, Like Kustannus, 1994, lk 111–118, 127–130, ISBN 951-578-210-4
- ↑ Peik Johansson. "Kuolema Ruandassa", Helsinki, Like Kustannus, 1994, lk 132–133, ISBN 951-578-210-4
- ↑ Peik Johansson. "Kuolema Ruandassa", Helsinki, Like Kustannus, 1994, lk 143–144,148−15, ISBN 951-578-210-4
- ↑ UNAMIR
- ↑ Mandate